21.2.2015 tegid noored Eesti o-koondisesse pürgivad naised TÜ kergejõustikuhallis trenni, kus jooksid tõusva tempoga 5x1000m. Taastumisaeg ligikaudu 30 sek, mille ajal võeti sõrmest laktaaditesti jaoks verd. Esimene km rahuliku jooksu tempoga, viimane tänase päeva maksimum. Takkajärgi – algus oli kõigil liiga aeglane, hingeldamist oli kuulda alles 4.km juures.
Tulemused sellised:
Selle treeningu ja testi abil kirjutan veidi teooriast, ebatraditsiooniliselt, ja annan praktilisi soovitusi.
Laktaat
ehk piimhape on süsivesikute (glükoosi) ainevahetuse, spordis võib
ka öelda, et energiatootmise, produkt. Laktaat ei ole hea ega halb,
ta lihtsalt on. Organism taaskasutab laktaati uuesti energia
tootmiseks. Täiesti tavalises elus seda tuleb ja läheb, nii et ei
saa arugi. Mingist töö intensiivusest alates organism ei suuda
kõike tekkivat laktaati enam ära kasutada, see hakkab „kuhjuma“,
mis ühtlasi tähendab vere/lihaste happelisuse tõusu ja ühtäkki
on joostes jalad rasked, „täis“. Intensiivsuse tõus – pulsi
tõus – tihe hingamine – laktaati rohkem.
Aeroobsel
lävel, sellisel hingamissagedusel, et saab
veel kenasti
kaaslasega juttu ajada, ehk hapniku „pealetulek“ on
veel
piisav, on laktaat ~2-2,5 mmol ja sellega suudab organism
veel
kenasti hakkama saada. Orienteerumisrajal, -võistlusel aeroobsele
lävele vastavat jooksukiirust ei kasutata. Kui seda ei kasutata,
kuipalju on seda vaja harjutada? Õige vastus – aeroobsest lävest
ja sellest allpoolt tuleb põhivastupidavus, mida on vaja, et
üleüldse jaksaks treenima hakata, et üldse suudaks pikemalt ja
kiiremalt joosta. Ilma selleta ei saa, aga siia „kinni jääda“
ei tohi. Sest võistlusel sellel kiirusel ei joosta.
Aeroobsest
lävest ülespoole hingamine kiireneb, rääkimiseks on vaja sõnade
vahepeal hingata, pole enam mugav. Tempot tasapisi „kruvides“
selgub, et tegelikult saab päris kiiresti joosta ja päris pikka
aega, ilma et midagi hullu juhtuks. Mis võib olla hull? ... ? Polegi
nii lihtne välja mõelda... On raskem, ebamugav, tuleb pingutada,
oma hingamist kontrollida, oma kehaasendit ja jooksutehnikat
kontrollida, ikkagi on raske(m)... Kui nüüd järgi mõelda, siis
hullu polegi, lihtsalt harjumatu.
Mingist
kiirusest alates, kusjuures just kiirusest, mitte niivõrd jooksu
kestusest alates, lähevad lihased „täis“, või siis juhtub see,
et „kops on kurgus“ ja pingutad küll ja veelgi rohkem, aga pulss
ei tõuse enam ja kiirus pigem langeb. Nüüd on ilmselgelt ületatud
anaeroobne lävi. Huvitaval kombel saab siingi päris pikka aega
joosta...
Anaeroobsel lävel on laktaat umbes 4 mmol/l ja
20-30-40 min, ka kuni 60 min järjest suudab inimene sellel
lävel/laktaadil joosta. Anaeroobsest lävest kõrgema
pulsiga/laktaadiga suudetavat erinevatel andmetel joosta erinev aeg,
igatahes mitte väga pikalt :) Orienteerujate võistluspulsid on
keskmiselt tugevalt üle anaeroobse läve, ka üle tunni kestval
võistlusel. Saladus on selles, et tegelikult ju ei joosta
orienteerumisel ühtlase tempoga, vaid vahepeal kiiremini ja vahepeal
aeglasemalt. Aeglasematel osadel jõutakse osa juba tekkinud
laktaadist ära kasutada, happesus lihastes väheneb, ja jooksja
jaksab jälle pingutada. Seetõttu on ka
fartlek ehk „mäng
kiirusega“ orienteerujale kasulik treeningmeetod.
Tulles
tagasi „polegi nii hull ebamugavus“ juurde – see
pulsi/pingutuse/laktaadi/kiiruse vahemik aeroobsest-anaeroobseni on
orienteeruja olulisim treeningvahemik. Siin toimub võistlus, ja kuna
eesmärk on võistlusel kiiresti joosta, siis seda tuleb ka
harjutada. Erineval pinnasel, kusjuures. Intervalljooksud,
kestusjooksud, kordusjooksud, fartlek. Erinevad pikkused,
intensiivused ja taastumisajad. Võimalusi on tohutult ja igav ei
hakka. Omale sobiva vahendi valimisel tuleb silmas pidada, et
treeningu mõju pole kohene, organism vajab õppimiseks aega. Alguses
on raske, millalgi läheb lihtsaks. Hetk enne seda kui läheb liiga
lihtsaks, on vaja midagi muuta, et organism uuesti õppima hakkaks ja
laisaks ei läheks. Vahendid saavad olla erinevad, eesmärk ja
tulemus on sama – õpid kiiremini kauem jooksma.
Samal
ajal muidugi jälgid trennide rütmitamist ja taastumist ja tähtsaima
trenni tegemist puhanult jne.
Treeningu
või võistluse järgsel õhtul, või järgmisel päeval oleval
lihasvalul ei ole midagi pistmist laktaadiga. Need on lihaste
mikrovigastused, mis valutavad. Pingutusel tekkinud laktaat
kasutatakse organismi poolt üsna kiiresti ära.
Praktikast,
kus absoluutset tõde polegi.
Nii
nagu ka 21.2 kohapeal ütlesin – selle pulsiga, millega naised
testi alustasid, ei ole mõtet trenni teha... Nüüd on pikk
mõttepaus :) Soojendus ja lõdvestus küll, aga mitte trenni
põhiosa. Isegi taastav jooks, mida võistluse või raske trenni
järgselt teha, ei pea olema just nii aeglane.
Testi
põhjal väidan, et kõik need naised peaksid tegema kuu aja jooksul
5x 165-170-se pulsiga 80-90 min pikad jooksud, ja siis kuu aja
jooksul eelmise kuu lõpu kiirusega 80-90 min jooksud, 5x. Pakun, et
esimese kuu lõpus on kiirus sama pulsi juures tõusnud vähemalt 30
sek/km ja teise kuu lõpus on selle uue kiiruse pulss langenud
algsest vähemalt 10 pügalat. Proovige ära!!
Kord
nädalas pika intervalli trenn. Selline kiirus, mis 21.2 testi järgi
annaks laktaadiks 4. Mina tõin näiteks 4x1000m 2 min taastumisega,
järgmisel kahel nädalal 1x rohkem, kolmandal nädalal uus kiirus
ja kordusi 4. Selline kergejõustiklaste versioon. Aitab hästi
anaeroobse läve kiirusega harjuda ja seda tõsta.
Trenni
koos pulsikellaga. Kui vähegi võimalik, mõõda oma jooksu kiirust
(ette ära mõõdetud ring, gps). Paar kuud teed nii, varsti oskad
juba enesetunde ja puude möödumise kiiruse järgi oma tempost aru
saada.
Kerelihaste
jõud. Tartus Herje trenn on eriti kasulik, aga vähemalt 3x nädalas
teed ise lisaks. Tegime trennis 5 minutiga 30x kõhulihased, 30x
seljalihased, 30x kummalegi küljele, 30x kätekõverdused.
Venitused,
massaaź, rull – lihaste pikkuse taastamine, liikuvuse lisamine.
Kui on (liiga) liikuvad liigesed, ei pruugi venitus mõjuda õigesse
kohta (mõju on kõõlusesse, mitte lihasesse) ja massaaź ning rull
on õigemad.
Vastupidavus,
kiirus, jõud, koordinatsioon, liikuvus, osavus – kõik vajavad
pidevat arendamist!
Seda
tabelit kasutan mina trenni intensiivsuse kirjeldamiseks:
Vastupidavuse
tsoon
|
Alumine
ja ülemine pulsilävi
|
PV1
|
120
– pool aeroobse läveni
|
PV2
|
Eelmine
– aeroobne lävi
|
EV1
|
Aeroobne
lävi – pool anaeroobse läveni
|
EV2
|
Eelmine
– anaeroobne lävi
|
SV1
|
Anaeroobne
lävi – pool maksimaalse SLS-ni
|
SV2
|
Eelmine
– maksimaalne SLS
|
PV
– põhivastupidavus; EV – erialane vastupidavus; SV –
spetsiaalvastupidavus.
Näidisplaan
kevad-talveks, koolis või tööl käivale 19+ aastasele
naisterahvale, kes soovib koondisesse pürgida. Sobib ka poistele.
E
– taastav jooks 45-60'. Pulss PV1 tasemel. Või ujumine, või
rattasõit 1,5h, või suusatamine, või mitte väga intensiivne
pallimäng. Neile kõigile peale kere jõudu. Või eraldi kerelihaste
jõutreening. Jalgadele kerge päev :) WofO kaartide/teevalikute
vaatamine 20min.
T
– soojendus, jooksutehnika, pikad lõigud aeroobse-anaeroobse
vahelise pulsiga, lühikesed kiired lõigud, lõdvestus. Käsi-silm
koordinatsiooni harjutamine kiirelt jooksult (lõikudele kaart rajaga
kaasa, teed teevalikud). Kerelihaste jõud 15 min. Venitused.
K
– PV2 pulsiga rahulik jooks 50'-60'. Kere jõud 5 min, venitused.
N
– jooksutehnika trenn. Soojendusjooks PV2 pulsiga 20',
jooksutehnika osa 40', lõdvestus 10'. Kerelihaste jõud 30'.
Venitused.
R
– aktiivne puhkus. Eelmise hooaja võistluse analüüs; kui kõik
tehtud, siis uue hooaja olulise võistluse kaardile raja
planeerimine.
L
– tempokross. Soojendus 10 min, 20-30-40 min anaeroobse läve all
pulsiga, 10 min lõdvestus. Jooksutehnika 15 min. Kere jõud 5 min,
venitused.
P
– pikk jooks aeroobse läve tasemel. 70-100 min, väikestel
teedel-radadel. Selle ala kaart kaasa, kasvõi Google Maps'i oma.
Ette jäävad tõusud „täiega“ (kestus max 1min).
Täpsed
mahud sõltuvad eelnevast treenigmahust ja eesmärkidest. Lihtsaim on
lisada mõnda päeva teine trenn, sõltub muust elukorraldusest.
Trennide rütmitus sõltub samuti elukorraldusest. Oluline see, et
intensiivsele/raskele trennile eelneks kergem päev või puhkepäev.
Siis on sellest trennist rohkem kasu.
Seda
ka veel, et iseenda treener võib olla küll, kuid
mentor-nõustaja-kaasamõtleja peab olema, sest üksi võib
objektiivsus kaduma minna! Hea treener, kellele ise kaasa mõelda, on
muidugi kõige parem.
Kasutatud
ja soovitatav kirjandus:
Lemberg,
H., Nurmekivi, A., Jalak, R. Jooksja tarkvara. Tallinn, 2006. (või
2004 või veelgi vanem, sisu on sama). 2004.a. Raamatust lk 14-18
soovitan eriti soojalt.
Kommentaarida
võite, seda saab teha ka anonüümselt
:)